Selle pealkirja all ilmus hiljuti „Eesti Ekspressis“ minu artikkel, mis ajalehe pinna piiratuse tõttu avaldati lühendatult. Allpool on sama artikkel täismahus.
Hiljuti kirjutasid Eesti ukraina organisatsioonide juhid ja riigi ukraina kogukonna aktivistid kirja, mis adresseeriti kahe suurima Eesti raamatupoeketi – Apollo ja Rahva Raamat – juhtkonnale, kus nad väljendasid murelikkust seoses sellega, et müügil on suur hulk venekeelseid propagandaraamatuid, mis solvavad ukraina rahva väärikust ja Ukraina riigi au, sütitavad vihavaenu ukrainlaste ja Ukraina vastu, õigustavad Venemaa agressiivset välispoliitikat ja esitavad valeandmeid selliste organisatsioonide nagu Euroliit ja NATO tegevuse kohta.
Selliste väljaannete suur kogus annab tunnistust selle kohta, et tegu on riigi venekeelse raamatuturu sihiliku täitmisega provokatiivset laadi kirjandusega, mis on suunatud Eesti Vabariigi riigisisese stabiilsuse rikkumisele.
Sõnavabadus, nagu ka eneseväljenduse vabadus trükimeedias ei ole õigustuseks teistest rahvustest inimeste rahvusliku ja patriootilise enesetunde mõnitamiseks, rüüstesõdade varjamata ja varjatud heroiseerimist ja ühe rahvuse „väljavalituks“ olemise ülistamist teiste arvel. Selliste trükiväljaannete loomine ja levitamine on osaks Venemaa poolt läbiviidavast laiamastaabilisest ja igakülgsest propaganda-psühholoogilisest sõjast.
Arvestades seda, et Ukrainas kestab sõjaline konflikt, mida toetab Venemaa, ning üldist pinevat olukorda maailmas, tekis Eesti ukraina kogukonnas nördimust selliste Vene raamatute olemasolu Eesti raamatupoodides, mis solvavad ukraina rahva väärikust, sütitavad rahvuste vahelist vaenu ja kõigutavad julgeolekuolukorda riigi sees.
Raamatupoekettide Apollo ja Rahva Raamat juhid reageerisid väga operatiivselt Eesti ukrainlaste kirjale ja kõrvaldasid müügilt Venemaal trükitud ukrainafoobsed raamatud.
Eesti ukraina aktivistid hindavad kõrgelt selliste raamatute müügilt kõrvaldamist. Samal ajal jäi neile arusaamatuks, kuidas sellised raamatud üldse sattusid Apollo ja Rahva Raamatu raamatupoodide müügilettidele? Ja nad pöördusid nende kaupluste juhtide poole palvega anda selgitusi selles küsimuses.
Apollo müügi- ja turundusjuht Eha Pank vastas üsna lakooniliselt: „Raamatud jõuavad Apollosse müügile läbi meie partnerkirjastuste nagu kõik teised raamatud. <…> Kuna ühes kuus antakse kirjastuste pool välja sadu raamatuid, ei ole Eestis levinud praktika, et enne müügilettidele jõudmist need läbi loetakse“.
Rahva Raamatu turundusjuhi Airi Ilisson-Cruzi vastus oli palju üksikasjalikum: „Eestis kehtib sõnavabadus ja selle raames on üheks eelduseks, et mida ei ole ära keelatud kohtu või seaduse poolt, võib avalikult kasutada. Rahva Raamat ei hinda iga üksikut raamatut, mida me müügile võtame, vaid usaldame selles oma vahendajaid. <…> Ainuüksi eelmisel aastal tuli meile müügile üle 29 000 erineva nimetuse venekeelseid raamatuid (ja uusi raamatuid ilmub aastas Venemaal kordades rohkem) ning ükski raamatumüüja maailmas ei ole võimeline kogu oma sortimenti eelnevalt läbi lugema. Seetõttu satub paratamatult valikusse ka mõni selline toode, mis ehk ei peaks Eestis müügil olema. <…>
Samuti on fakt, Eestis on võimalik vabalt vaadata mitmeid Vene propagandat edastavaid telekanaleid, hiljuti alustas tööd Venemaa riikliku propagandakanali Sputnik eestikeelne haru, samuti on internetikasutus piiranguteta ja kehtib sõnavabadus ega pole kehtestatud tsensuuri. Selle analoogia alusel ei ole ka raamatumüüjail õigust hakata piirama sõnavabadust või kehtestama tsensuuri. <…> Rahva Raamat mõistab ka, et põhimõtted, mida me saame kohaldada Euroopa kirjanduse puhul, et me levitame teoseid seni kuni meile ei ole esitatud kohtulikku piirangut seaduse raames või kohtu poolt, ei saa samamoodi täies mahus kohaldada Venemaal välja antud kirjanduse osas, kuna sealses ühiskonnas kehtivad teistsugused normid ja väärtused. Kuna Eestis aga pole kehtestatud eeltsensuuri või internetipiiranguid, siis satuvad paratamatult müüki ka võimalikud vaidlusalused tooted, seni kuni meil tekib põhjendatud kahtlus või vajadus uurida nende sobilikkust.
Siiski peame me igakordselt väga tõsiselt kaaluma, enne kui võtame vastu otsuse midagi müügilt eemaldada. Ennatlikult sõnavabaduse piiramisega tekitatav kahju ühiskonnale on oluliselt suurem sellest, mida võiks põhjustada üksikud sõnavabaduse kuritarvitamise näited. Me usume, et eestilike väärtuste hulka ei kuulu tsensuur ning tsenseerides vaenulikke raamatuid, muutume rohkem oma vastaste sarnaseks, kui me tahame“.
Tundub, et kõik on väga loogiliselt ja veenvalt argumenteeritud. Kuid samas ei maksa unustada, et propagandistlike raamatute väljaandmine ja levitamine välismaal kuulub Venemaa niinimetatud „pehme jõu“ instrumentide hulka. Ja siin ma tahaks tsiteerida Rossotrudnitšestvo, organisatsiooni, mis tegeleb Venemaa kaasmaalastega, kes elavad välismaal, endise juhi Konstantin Kossatšovi sõnu, kes, rääkides „pehme jõu“ poliitikast, ütles, et kõige tähtsam on auditoorium. Tema ütles just nii, et „tähtsam ei ole mitte lava, vaid vaatajad, mitte keelekursused, vaid nende külastajad, mitte kõrgkool, vaid üliõpilane, mitte raamat, vaid lugeja“.
Ja siin on veel üks oluline aspekt. Venemaa poliitikud kasutavad praegu harva sellist sõnaühendit nagu „lähisvälismaa“. Selle asemel kasutavad nad uut püsiühendit — „Väike Euroopa“, kuhu kuuluvad ka Balti riigid. Kremli poliittehnoloogide jaoks tähendab „Väike Euroopa“ territooriume Euroopas, kus on välja kujunenud venekeelse elanikkonna arvukam osa. Ja just Balti riikides on venekeelse elanikkonna protsent kõige suurem maailmas väljaspool SRÜ piire. Ja just sellepärast Balti riigid kujundavad endast nii suur huvi Venemaa poliitikute ning eritalituste jaoks.
Kui ma hakkasin juba tsiteerima Kossatšovi ütlusi, siis toon veel ühe tsitaadi tema sõnavõttudest Venemaa Riigiduumas, kus ta ütles, et Venemaa peamine eesmärk on luua niinimetatud Vene Maailm, mille keskmes on Vene kaasmaalased, kes reaalselt saavad mõjutada oma riigi, sealhulgas loomulikult ka Eesti, seisukohti suhtumises Venemaasse. Siinjuures Kossatšov nimetas Vene kaasmaalasi „meie“, see tähendab nende, „piiritaguseks aktiiviks“. Ja siin on vaja rõhutada, et loomulikult kõik vene või venekeelsed inimesed, kes elavad Eestis, ei muutu automaatselt Kremli poliitika kandjaks. Ja sellesama Venemaa piiritaguse aktiivi liikmed võivad olla ka eestlased, kes isiklikel, poliitilistel, ärilisel või mingitel muudel põhjustel eelistavad propageerida, nimetame seda nii, Venemaa välispoliitilisi eesmärke. Ja Venemaa propagandistlikud raamatud on üks vahenditest selle Venemaa „piiritaguse aktiivi“ kasvatamiseks.
Võib tekkida küsimus, milleks üldse on vaja teha nii suurt lärmi, sest see vene propagandistlike raamatute arv, mida Eestis müüakse, ei ole vist eriti suur. Ja haritud inimesed ei hakka neid raamatuid ostma. Rääkimata sellest, et mitte-haritud inimesed üldse ei osta raamatuid. Minu meelest, Venemaa revanšistlike raamatute vaba müük Eestis kujutab endast ohtu, sellepärast, et inimesed hakkavad mõtlema, et agressiivse sõja propageerimine on „normaalne“ asi ja Venemaa agressioon Ukraina vastu on „põhjendatud“, ja välisriikide territooriumide okupeerimine Venemaa poolt on „õigustatud“. Ja võib-olla meie raamatukaupluste juhid ei peaks nii pimesi usaldama oma vahendajaid, kes toovad Venemaalt Eestisse propagandistlikke raamatuid. Me peame pöörama tähelepanu sellistele asjadele, kui me tõesti ei taha, et ühel „ilusal“ päeval meie linnade tänavatele ilmuksid Venemaalt komandeeritud relvastatud „rohelised mehikesed“.