Kus algab vaenu õhutamise reaalne oht?

Alljärgnevat artiklit ei avaldanud ükski Eesti ajaleht.

Alguses on alati sõna. Viha ja vaenu sõna. Ja alles pärast tuleb vägivald.

Sõna omab suurt jõudu. Ja just seepärast on Karistusseadustikus olemas § 151, mis määrab karistust vaenu õhutamise eest, s.t. tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga.

Paraku tekkis paradoksaalne olukord. Paragrahv teoreetiliselt on olemas, kuid praktikas rakendatakse seda väga-väga harva. Kui üldse rakendatakse. Miks nii? Äkki aitab seda välja selgitada üks hiljutine konkreetne juhtum?

Mõni aeg tagasi Eesti ukraina kogukonna aktivistid kirjutasid politseisse avaldus seoses vaenu õhutamisega portaalis „Vecherka“, mis on „Õhtulehe“ venekeelne analoog. Impulsi sellele õhutamise lainele andis „Vecherka“ juba endine peatoimetaja Pavel Ivanov, kes toimetuse kommentaaris võrdles Eesti ukrainlaste ühiskondliku aktsiooni saksa fašistide tegevusega natsi Saksamaal.

Pärast seda „Vecherka“ portaalis ilmus arvukalt kommentaare, mille autorid on avalikult kutsunud üles vihkamisele üldiselt ukrainlaste ja Ukraina vastu ning samuti konkreetselt Eesti ukraina organisatsioonide juhtide ja riigi ukraina kogukonna aktivistide vastu. Samuti mõned kommentaatorid mainisid võimalikku vägivalla kasutamist Eesti ukrainlaste suhtes. Avaldusele allakirjutanud palusid välja selgitada ja karistada vastavalt kehtivale seadusele eeltoodud portaali „Vecherka“ kommentaatoreid ning samuti kvalifitseerida portaali „Vecherka“ tolle aegse juhi Pavel Ivanovi vastutust.

Üsna kiiresti PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonnast tuli, tundub, standardvastus, kus põhjendati väärteomenetluse alustamata jätmist sellega, et „kommentaarides on küll kasutatud ebatsensuurseid väljendeid ja sõnafraase, kuid milles ei sisaldu avalikku üleskutset vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele ja politseile teadaolevalt ei ole antud kommentaarid põhjustanud väidetavatele üleskutsele reageerimist ning seega ei ole väidetavad üleskutsed leidnud ühiskonnas vastuvõttu“. Teiste sõnadega, nii kaua, kui keegi ei ole peksa saanud ei ole ka vastuvõttu ühiskonnas.

Vastuses oli veel lisatud: „Tuleb lisaks sellele, millist gruppi vihkama või koguni selle suhtes vägivalda tarvitama üles kutsutakse, vaadelda ka eristamissuhte teist, n.ö „meie“ poolt. See tähendab, et üleskutse vastab KarS § 151 kooseisule ainult juhul, kui grupp, kellele üleskutse võiks mõjuda, on tõsiseltvõetav nii oma arvukuselt, kui ka sisuliste tunnuste poolest“.

Eesti ukraina aktivistid esitasid kaebus Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juhile, kuna nad ei nõustunud väärteomenetluse alustamata jätmisega.

Nende arvates, kaks portaalis „Vecherka“ ilmunud artiklit leidsid ühiskonnas laialdast vastuvõttu, mis väljendus suures hulgas ukrainafoobsetes kommentaarides. Iga selline kommentaar on omakorda leidnud ühiskonnas vastuvõttu, julgustades ja õhutades järgmisi kommentaatoreid kirjutama avalikult sarnaseid kommentaare. Praktiliselt iga Eesti ukraina kogukonna aktivisti avalik sõnavõtt kutsub esile kommentaare ja sõnavõtte, mis sütitavad vihavaenu ukrainlaste ja Ukraina vastu. Ja rünnak MTÜ Toeta Ukrainat asutaja vastu näitas, et sellised kommentaarid võivad viia vägivallani, nii ukrainlaste, kui Ukraina toetajate vastu.

Peale selle ukraina aktivistid rõhutasid, et arvestades portaali, kus nimetatud artiklid ja kommentaarid ilmusid, kommentaatorite keelekasutust ning väga spetsiifilisi venekeelseid väljendeid on üheselt arusaadav, et üleskutse on suunatud avaldama mõju venelastele ja on suunatud Eesti ukrainlaste vastu, seega on selgelt eristatav n.ö „meie“ ja „teie“ pool.

Lisaks sisaldus mitmes kommentaaris otsene avalik üleskutse ukrainalasi diskrimineerima, vihkama ja nende suhtes vägivalda kasutama. Näiteks ühes kommentaaris kutsutakse üles ukrainlasi Eestis välja saatma, aga teises juba ukrainlasi „käibelt kõrvaldama“.

Kuid ülalmainitud ennetus- ja menetlustalituse juht tegi kindlaks, et „väärteomenetluse alustamiseks ei ole alust“: „Politsei hinnangul pole kõnealusel juhul täidetud tõsiseltvõetavuse kriteerium. Artikli kommentaarid ei saa objektiivse kõrvalseisja hinnangul olla tõsiseltvõetavad ega tekitada hirmu“.

Jääb ainult tuua mõned näited nendest kommentaaridest, loomulikult varjunimede all, kus Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ametnikud „ei tuvastanud vihkamise/diskrimineerimise keelelisi väljendeid“.

„Горбань“ kirjutas: „Ukrainlasi ei ole olemas. Teie (ukrainlased) olete Suure Vene Rahva võbljadkid (väga haavav ebatsensuurne ropp kirumissõna). Te olete nürid kaklad (väga haavav kirumissõna, millega vene natsionalistid määravad „kunstlikult loodud ukraina vaegmuuteline alarahvas“). Teil („kakladel“) süttib russofoobne viha. Ja selle asemel, et rääkida inimlikus keeles, teie (ukrainlased) klähvite oma koerakeeles, mis teie jaoks mõtlesid välja hitlerlased Austria-Ungari kindralstaabis“. „Маня Папироскина“ nimetab ukraina keelt „seakeeleks“. „Санька“ nimetab ukraina rahva hinge „kondoomiks“, mida „kasutas gei Obama“. „Ликвидатормайданутости“ nimetab ukrainlasi „hohlõ lojused“. Samas, kui teised kommentaatorid nimetavad  Eesti ukraina aktiviste  „haigeks külmavõetuks banderalaseks“ (praegu Vene propagandas sõna „banderalane“ tähendab „fašist“), „ukraina natsideks“ ja „kepitud hohlõ“ (väga haavav ebatsensuurne ropp kirumissõna). „Счетовод“ arvab, et „millegipärast liiga palju hohlõ sigines Eestisse“. „Бандерачмо“ kutsub ukrainlasi Eestist välja saatma. „Ликвидатормайданушек“ samuti kutsub välja saatma Eestist ukraina aktiviste, keda ta nimetab „lärtsuvateks diversantideks“. „Хохлов“ nimetab Eesti ukraina aktiviste „raipesööjateks“ ja kutsub neid välja saatma „banderiasse“ (Ukrainasse), kus moskvameelsed separatistid „praevad nende tagumikke“. „Дмитрий“ kutsub „kõrvaldama käibelt“ Eesti ukraina aktiviste, keda ta nimetab „natsionalistlikuks inimrämpsuks“.

Kas tõesti „nende kommentaaride sisu ei saa siduda olukorraga, mis võib isikutele kaasa tuua reaalse ohu“?

Kuid ilmselge, et selliste kommentaaride sisu on võimalik siduda konkreetsete indiviididega, kes tundes oma mittekaristatavust, endiselt õhutavad vaenu Eesti ühiskonnas. Ja mõned ajakirjanikud soodustavad seda.

Sellesama portaali „Vecherka“ eks-peatoimetaja Pavel Ivanov, kes omal ajal „MK-Estonia“ peatoimetajana kaotas kohtuvaidlus Sergei Metlevile, kelle suhtes ajaleht levitas valet ja laimu. Ja mille eest? Selle eest, et tol ajal veel väga noor Metlev julges avalikult kritiseerida Venemaa suursaadiku sekkumist Eesti siseasjadesse.

Ning praegu, kasutades oma ametiposti, Ivanov faktiliselt ise provotseeris rahvustevahelise vaenu purske meelelahutus portaalis.

Ma ei maininud politsei ametnike vene nimesid, et ei tekkiks selline mulje, nagu nende negatiivsed vastused on seotud nende vene rahvusega.