Kuidas me pääsesime helgest tulevikust

Intervjuu samanimelisest raamatust.

kuidasmepaasime

Küsib Arvo Junti

Vastab Oleg Samorodni

Eesti riikluse taastamisest möödub 25 aastat. Kas täna juba võib möödunut rahulikult hinnata?
Ma meenutan neid aastaid ilma igasuguse pingeta, isegi nostalgiliselt, mis on ka arusaadav, kuna aastatega kõik, mis oli halb, ununeb ja mälu säilitab vaid häid mälestusi. Mind ei sallinud silmaotsaski Inetrliikumise ja ÜTKN – Ühendatud Töökollektiivide Nõukogu juhid ja liikmed. Ei sallinud artiklite pärast, kus ma kirjutasin demokraatlike ümberkujunduste vajadusest. Oli aeg, mil intrid isegi arvasid, et Oleg Samorodni on varjunimi, mille taga peitub keegi ajakirjanikest. Korduvalt sain ma ähvardusi. Ma neist eriti välja ei teinud, kuna mõistsin nende nö teoreetilist iseloomu. Tuleks märkida, et päris hiljuti üks kohalike Venemaa kaasmaalaste aktivistidest jälle ähvardas ajada minuga asjad sotti siis, „kui Putinil tuleb aeg Eestiga asju klaarida“. Naljakas, et sellist vihavaenu tekitavad minu raamatud ja artiklid, kus ma pole midagi erilist kirjutanud — ainult tõtt.

Kirjelda lühidalt oma eluteed, kust oled pärit, mis/kes on sind mõjutanud, kuidas jõudsid valitud eriala juurde?
Sündisin Ukrainas. Noorpõlv möödus Venemaal, Moskva oblastis, kuhu me emaga kolisime peale tema teistkordset abiellumist. Kohe pärast keskkooli astusin Moskva Riiklikku Rahvusvaheliste Suhete Instituuti (МГИМО). Nagu soovisin, astusin Idamaade osakonda, kuna Ida meelitas mind alati rohkem kui Lääs. Kõik läks hästi ning peale kuueaastaseid õpinguid sai minust Kambodža–ala spetsialist, kus ma ka kolm aastat – 1986-1988 töötasin tõlgina NSVL saatkonnas. Siis aga perekondlikel põhjustel tulin Eestisse, kust oli pärit mu esimene naine.

Oled olnud aktiivne ühiskondlikes toimetamistes. Millal ja millest algas Sinu huvi ja tee Eesti ühiskonna asjadega tegelemisel?
Ma käisin ka enne korduvalt Eestis – mulle meeldis väga siinne elulaad, seetõttu ka minu adapteerimise protsess kulges üsna kiiresti. Pea kohe lülitusin ma ühiskondlik-poliitilisse ellu, kuna olin ja jään veendunud demokraadiks. Eestis aga demokratiseerimise protsess kulges palju kiiremini, kui teistes NSV Liidu regioonides. Tahtsin võimalikult kiiremini osutuda normaalses, vabas demokraatlikus ühiskonnas olevaks. Arvan, et minu demokraatlik suunitlus pärineb lapsepõlvest ja noorusest. Ka pärast Ukrainast lahkumist kõik koolivaheajad veetsin vanaema ja vanaisa juures Ukraina külas. Ukraina vabad kasakad pole müüt ega poeetiline kujund. Mulle tundub, et see ongi, mida nimetatakse rahva geneetiliseks mäluks. Kõige meeldivam ja kõige parem kiitus, mida olen ma kuulnud lapsepõlves: oled tõeline kasakas. Ukrainlaste geneetilises mälus kasakas on julge ja aus inimene, kes igatseb vabadust ja õiglust ning on alati valmis astuma kurjuse vastu.

Mis oli Sinu põhitegevuseks perioodil 1988-1991?
Neil aastatel töötasin ma teadurina Eesti Teaduste Akadeemia Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi politoloogia osakonnas. Hiljem nimetati instituut ümber Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudiks.

Eestisse saabudes asusid kohe tööle teaduste akadeemia süsteemis, miks just sinna?

— See juhtus ootamatult. Ma sõitsin Eestisse, kus mul ei olnud ei tutvusi ega sidemeid. Sõna otseses mõttes ma käisin Tallinnas ringi ja otsisin tööd. Keegi ütles mulle, et Teaduste Akadeemias moodustatakse uus instituut, kus saab olema ka politoloogia osakond. Ma kohtusin Peeter Varesega, kellelt selline idee pärines, me kõnelesime ja ilmselt ma jätsin talle soodsa mulje. Seega lõppkokkuvõttes nii ma sattusin akadeemia instituuti.

Avaldasid 1989-1991 arvukalt teadusartikleid ja olid ka aktiivne ajakirjanduses, püüdsid eestlaste taotlusi mõista, ehk olid venekeelsete seas sellise hoiakuga vähemuses. Kas püüdsid end avaldada ka venekeelses pressis Eestis või ka mujal, olid teatavasti ka Komsomolskaja Pravda ajakirjanik?
Minu artikleid avaldati paljudes eesti väljaannetes ja praktiliselt kõigis ajalehtedes, mis ilmusid Eestis vene keeles. Piiritagustes väljaannetes ilmus samuti arvukalt artikleid. Mis puutub „Komsomolskaja Pravdasse“, siis aastatel 2007-2010 olin ma regionaalse väljaande „Komsomolskaja Pravda Põhja Euroopas“ tegevtoimetaja. Mulle tehti ettepanek osaleda kvaliteetse venekeelse tabliodi loomisel, mis baseerunuks nii vene kui kohalikul, balti „kollasel“ materjalil. Ma nõustusin. Kuid kui ma sain aru, et tegelikkuses selle „komsomoliliku kollasuse“ taga varjab end eestivastane propagandistlik projekt, siis ma lahkusin sealt.

Kas pressis avaldamisele oli ka takistusi ning kui palju leidsid mõistmist venekeelsete ajakirjanike/teadlaste hulgas, kas võid nimetada tähendusrikkamaid seiku ja nendega seotud nimesid?
Minul ei olnud kunagi probleeme oma artiklite publitseerimisega nii vene keeles kui ka eesti keeles, samuti nii Eestis kui väljaspool Eestit. On imekspandav, kuid mõningad raskused ilmnesid alles viimastel aastatel. Näiteks nädalaleht „Den za dnjom“ ei avaldanud minu artilit nn georgi lintide propagandistliku kasutamise kohta, põhjendades, et „lugejad ei saa meist aru“. Ühelt poolt sellised selgitused on tunnistuseks venekeelse ajakirjanduse kvaliteedi languse kohta Eestis, teisalt tuleb kahetsusväärse murelikkusega konstateerida, et paljud venekeelsed ajakirjanikud (kui mitte enamus) osutusid vene propagandistliku meediatööstuse mentaalse kontrolli all olevaiks.

Millised olid Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi teadurina töötades, kus kolleegideks olid nt ka sellised nimed kui Raid, Naidenov jt, sealse kollektiivi meeleolud ja hoiakud Eesti iseseisvuse suhtes, kas said end teadustöös vabalt väljendada? Kas tol perioodil oli instituudis tegevus- ja arvamusvabadus, kui palju pidi arvestama NSVL keskvõimu organitega, kuidas need suhted tegevust mõjutasid?
Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse instituudi kollektiiv aastatel 1989-1996 oli minu elu parim töökollektiiviks. Selles mõttes mul väga vedas. Instituudis valitses absoluutne teadusloome vabadus. Ma ei mäleta, et keegi kellelegi oleks andnud „väärtuslikke juhendieid“ või oleks kehtestanud piiranguid või keelde teemadele. Muidugi oli ka konflikte, kuid need ei kasvanud üle leppimatuks vaenuks. Suhted kolleegide vahel olid eralditult heasoovlikud. Ma pean silmas kõiki kolleege, selhulgas ka Raidi ja Naidenovit. Sellest, et nad kunagi töötasid KGB süsteemis, sain ma teada aastaid hiljem.

Meie käsitletaval üleminekuperioodil oli suhetes palju segadusi, instituudi toel või baasil toimetas ka nt Euroülikool. Mis selle tegevusest teada oli ja milline oli siin instituudi ühe juhi Varese roll?
Kogu see korralagedus algas pärast minu instituudist lahkumist. 1996 aastal mind koondati, kui nii võib väljenduda sõlmitud poolte kokkulepet. Selleks ajaks ma juba aktiivselt tegelesin ajakirjandusliku tegevusega ja faktiliselt järgmisel päeval pärast koondamist töötasin algul vaatlejana, aga üsna pea ajalehe „Estonia“ peatoimetaja asetäitjana. Seega toimunud muutused minusse enam ei puutunud, kui mitte arvestada, et paar semestrit ma lugesin Euroülikoolis loenguid SNG riikide välispoliitikast. Mis puutub Peeter Varesesse, kes töötas instituudi direktori asetäitjana, siis minu sügava veendumuse kohaselt oli tegemist siira ja heatahtliku inimesega, kellel ilmselt oli raske kohaneda julma kapitalistliku konkurentsi tingimustes.

Mida on meenutada, millised meeleolud valitsesid sinu lähikonnas ja kui oskad hinnata, siis terves ühiskonnas augustipäevadel 1991?
Need aastad — perestroika ja avalikkuse aastad olid suurepäraseks ajaks, sest just siis hakkas Eestis valitsema demokraatia puhtal kujul. See on midagi puhta kunsti sarnast, mil kunstnikud loovad mitte raha eest ja tellimust täites, vaid südametunnistuse järgi. Vabaduse lähedus mõjus võluvalt ja kaasakutsuvalt.

Kuidas tundsid (turvalisus, võimalus osaleda ühiskondlikes toimetamistes jne) end Eesti ühiskonnas 25 aastat tagasi ja kuidas täna?
Eestis, nagu ka kogu NSV Liidus toimus 1991.a. augustis demokraatlik revolutsioon, mis sai teoks tänu tagasihoidlikele romantikutele, demokraatia tundmatutele kangelastele. Ning see, et revolutsiooni viljade nautijateks said üsna varsti sulid ja lurjused, on paratamatu. Nii oli alati ja nii ilmselt saab alati olema. Eesti iseseisvuse taastamise perioodil poliitika kujutas endast erinevate ideoloogiate kokkupõrget. Pärast 1991.a. muutus ta üha enam ja enam kulissidetaguste kombinatsioonide ja mahhinatsioonide tandriks, poliittehnoloogiate ja suurte rahade mänguks. Ja nendes tingimustes esiplaanile tungisid külmad pragmaatikud, kes halastamatult viskasid poliitiliselt areenilt minema demokraatia romantikuid.

Mida on meenutada Moskvas augustis 1991 toimunud riigipöördekatsest, selle eesmärkidest ja mis on meelde jäänud, kuidas Eestis reageeriti?
Minus see putš üldse hirmu ei tekitanud. Aga ma ei mäleta, et sellist hirmu oleks tundnud ka keegi teine. Need olid ju nõukogude süsteemi surmaeelsed krambid. Surev monstrum kelleski erilist hirmu ei tekitanud. Nendest augustipäevadest meelde jäi nn Vene Demokraatliku Liikumise asutamiskongress. See oli demokraatia paroodia, millest osalemiseks jooksid kokku igasugu petised, kes istusid niikaua põõsastes ära ootamas, kellele jääb võit. Nüüd aga tuli neile pähe avaldada tunnustuse Eesti iseseisvusele. Ning kõike seda korraldas tolleaegne Eesti juhtkond eesotsas Edgar Savisaarega, kellel oli lihtsal vaja sõnakuulelike venelasi. Minu jaoks oli see esimeseks häirekellaks sellest, et Eesti poliitikud tõsimeeli „vene küsimusega“ tegeleda ei taha. Neid kartusi varsti tõendas Mart Laari valitsus, minnes tehingule nende samade lurjustega, mille tulemusel suur grupp taskuvenelasi sai müstiliste teenete eest Eesti kodakondsuse. Ja selliseid häirekellasid järgnes üpris rohkesti.

Kui suur roll oli meie iseseisvuse taastamisel omaenese tarkusel ja jõul, muudel mõjuritel, palju asjaolude kokkusattumisel?
a. Eesti taasiseseisvus NSV Liidu lagunemise tulemusena. Ning mitte Eesti ei lagundanud Nõukogude Liitu, see mädanes läbi seestpoolt. Ja selles mõttes oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine soodusasjaolude kokkusattumise tulemuseks. Samuti Leedu ja Läti ka osavalt kasutasid neid asjaolusid ära. Erinevalt muudest endistest liiduvabariikidest, kus uute sõltumatu riikide kujunemise protsess põrkus kokku vägagi tõsiste probleemidega.

Kas me olime 1991 iseseisvuseks valmis või tuli see meile ootamatu kingitusena?
Eesti oli iseseisvumiseks küps. Ning asi pole NSVL lagunemises ega 1991.aastas. Eesti oli alati valmis iseseisvuseks tänu ajaloolisele mälule, mälule sõjaeelsest Eesti Vabariigist. Ma suhtusin varem skeptiliselt sõnaühendustesse ajalooline mälu või geneetiline mälu, arvates, et need on lüürikute väljamõeldised. Kuid ajapikku veendusin ma, et need on reaalselt eksisteerivad nähtused. Ma juba mainisin Ukraina vabakasakaid, ukrainlaste ohjeldamatut vabadusearmastust. Teisalt aga sajandeid kultiveeritav lömitamine kahjustas katastroofiliselt vene mentaliteedi. Kakssada aastat tagasi kirjutas Aleksandr Puškin Venemaast kui orjade ja härraste maast. Kaks sajandid möödusid, aga muutunud polnud selles mõttes midagi.

Kui puutusid kokku erinevate inimeste gruppidega, millistena kirjeldada neis valitsenud meeleolusid 1991?
Ma suhtlesin päris palju venekeelsete haritlastega, kes praktiliselt üksmeeleselt toetasid Eesti iseseisvuspüüdeid. Enamus neist järgnevatel aastatel enam-vähem edukalt adapteerus uutes tingimustes. Samas aga elasin ma põhiliselt tehase „Dvigatel“ tööliste kvartalis, keda meelitati Eestisse heakorrastatud korterite peatse saamisega ning vorsti olemasoluga poodides. 1991.a. kartsid nad väga, et jäävad ilma nii korteritest, kui ka vorstist. Hirmud hajusid, kuid need inimesed ja nende lapsed jäidgi elama oma suletud maailmas, kus ainukeseks heledaks laiguks on teler Venemaa programmidega. Eesti poliitikut saatsid selle venekeelse ilmakese kuhu kaugemale lootuses, et kuidagi laheneb kõik iseenesest. Aga vat, ei lahene. Ja ebasoodsatel asjaoludel võib see olukord viia suurte pahandusteni.

Kuidas iseloomustaksid, kus me ühiskonnana olime nt 1997 ja kuhu olime jõudnud 1991, kuhu tänaseks?
1980-90-te aastate piiril prevaleeris Eestis optimistlik usk helgesse tulevikku, mis tuleb üsna varsti ning toob kaasa üleüldise heaolu ajastu. 1990-te aastate lõpuks jõudis kainenemine ning kapitalistliku ühiskonna vastuolude mõistmine, mis tähendas, et õnn jääb ka edaspidi raskelt tabavaks substantsiks. Praeguseks on Eestist saanud provintslik Euroopa riik, keda teeb murelikuks riikliku iseseisvuse ja saavutatud materiaalse heaolu kasvutempode säilitamine.

Kuidas võiksid iseloomustada meie avaliku elus, eriti poliitikas ja ajakirjanduses käibivaid väärtushinnanguid, kuidas on need muutunud 25 aasta jooksul, kes on olnud, milliste hoiakute kandjad? Kuidas on valitsevad väärtushinnangud meie ühiskonda mõjutanud?
Loomulikult on väärtushinnangud muutunud. Kuid mulle tundub, et sugugi mitte paremuse poole, eriti poliitikas ja ajakirjanduses. Nii 25 aastat tagasi ajakirjanik või poliitik võtsid süüdistuse vales vastu kui isikliku solvangut. Praegu valelikkus, mida loomulikult varjatakse paindlikkuse või pragmaatilisuse tüüpi sündsate terminitega, on saanud avaliku elu normiks.

Lennart Meri on öelnud, et teatud seltskonda on kasvatanud komsomol, kui väljendas muret Riigikogu ja valitsuse esimese koosseisu toimetamiste üle. Kuidas Sina hindad, millistelt õpetajatelt on pärit meie kasvatus?
Arvan, et kõige paremaks õpetajaks on elu. Inimesed on vägagi võimelised kohanema keskkonna muutustega. Kuid mingid põhimõttelised asjad jäävad kehtima kõigutamata. Minu põlvkonna inimestel on unikaalne elukogemus. Meil tuli elada kahes teineteisest eiravas poliitilises- ja majandussüsteemies. Üks järeldustest, mida ma nende võrdlemisel tegin, seisneb selles, et korralikel inimestel on alati rakse elada, aga kõlbeliste imperatiividega koormamata inimesed tunnevad ennast iga poliitilis-majandusliku režiimi tingimustes päris hästi.

Meie riikluse taastamisel üheks ekspluateeritavamaks terminiks on olnud õiguslik järjepidevus. Kuidas Sina selle väljendi sisu avaksid?
Ma tooks siin välja kaks aspekti. Esimene neist – psühholoogiline, ajaloolise mälu valdkonnast. Teine aga reaalpoliitika sfäärist, kui õigusliku järjepidevuse põhimõtet kasutati Eesti poliitilisest elust suure osa venekeelese elanikkonna elimineerimiseks. Sellisel moel oli taasiseseisvumise esimestel aastatel lahendatud sisepoliitika taktikalised küsimused ning venekeelse vähemuse probleem lükatud kaugele pimedasse nurka. Tulemuseks saime aastakümneteks külmutatud sisepinge. Ebasoodsates tingimustes (ma mõtlen esmajärjekorras Venemaa sisemisi poliitilisi protsesse) see varjatud pinge võib üles sulada ning muutuda tuliseks konfliktiks.

Eestis räägitakse kahest omaettehoidvast kogukonnast – eesti ja vene kogukonnast. Kas õigustatult ja kui õigustatult, siis miks see on nii? Kas tänane pagulasteema võib selles muutusi tuua ja kui, siis milliseid?
Venekeelne kogukond enamuses eksisteerib eesti ühiskonnast pea isoleeritult ning Eesti riigist võõrandatult. Selle põhjused on erinevad. Nende seas on subjektiivsed — kohalike nii „eesti“, kui ka „vene“ poliitikute soovimatus seda olukorda, mis on neile populistlikult vägagi kasulik, muuta. Ja objektiivsed, mis on seotud sellega, et venekeelseid on Eestis tunduvalt rohkem, kui näiteks rootslasi Soomes. Pealegi Rootsi ei püüa kasutada rootslastest Soome kodanike kui selles riigis oma poliitilise mõju suurendamise instrumenti. Samas Venemaa peaaegu juba varjamata püüab teha venekeelsetest Eestis oma revanšistliku poliitika relva. Mis aga puutub põgenike võimalikku juurdevoolu, siis miski ei liida inimesi niivõrd, kui ühise vaenlase olemasolu. Kuid Ukrainas näiteks inimesed ka ühinesid võitluses Venemaa vastu oma kodumaa tuleviku ja õitsengu nimel. Kui aga inimesed ühinevad ainult teisest rahvusest inimeste suhtes vihavaenu alusel, siis on see elementaarne rassism, milles pole kübekestki head.

Mida mõista termini integratsioon all? Meil on see termin valdavalt probleemse nähtuse nimetajaks. Miks meil on integratsiooniga probleeme? Kas meie probleemid on ainulaadsed, või tuleb need lihtsalt ära kannatada, kuni lahenevad iseenesest?
Sellest on kõige parem rääkida konkreetsete näidete najal. Minu arvates ideaalse integratsiooni näideteks on vennad Lotmanid — Mihhail ja Aleksei ning Peeter Volkonski ja teised seda moodi inimesed eesti mentaliteediga, kes ei häbene oma etnilist päritolu. Kas selline nähtus on massiliselt võimalik? Miks ka mitte. Kuid selleks vaja on hoolast sihikindlat igapäevast tööd, millega tegelda ei taha mitte keegi.

Kas meie kodakondsuse teemat on Eesti riigi ja ühiskonna huvides õigesti ja hästi käsitletud ning reguleeritud?
Eesti kodakondsuse omandamise mehhanism on küllalt adekvaatne, mis ei välista selle täiustamise vajadust. Need, kes siiralt tahavad Eesti kodanikeks saada, nendeks ka saavad. Sellel teemal aeg ajalt tekkivad diskussioonid omavad eranditult konjunktuurset sisu, olles suunatud ühe või teise erakonna valijaskonna suurendamisele.

Kuidas võiks hinnata tänase pilgu läbi 1940-ndail ja hiljemgi Eestis võimuaparaadis tegutsejaid nn rahvuskommuniste, nii neid, kes elasid ja kasvasid Eestis, kui neid, kes tulid Venemaalt?
Mul on raske arvustada Eesti päritoluga 1940-tel aastatel siia Venemaalt Eesti sovetiseerimiseks toodud inimeste motivatsiooni, kuid tundub, et nende järglaste enamik on alaväärsuskompleksi põdevad inimesed, psühholoogiliselt oma kahepalgelisuse ohvrid — ühelt poolt eestlased, teiselt aga – mitte ka päris. See jääb nende isiklikuks probleemiks niikaua, kui ei transformeeru imelikku poliitilisse aktiivsusesse, mille kaudu nad tahavad kirglikult kellelegi midagi tõestada, aga mida – nad ise ka ei tea.

Kas turumajandus peab olema reguleeritud ja kust läheb jaatuse korral piir?
Turumajandus on kõikides riikides reguleeritav. Küsimus seisneb vaid selle reguleerituse astmes. Rahulikel aegadel on see väiksem, ükskõik millise, mitte ainult majanduskriisi ajal — kõrgem. Ja mida tõsisem kriis, seda kõrgem on ka riikliku majandusliku reguleerimise aste, ja mitte ainult majandusliku.

Kuidas hindad, kas eesti ühiskonnas on ideede võistlus (või kasvõi võitlust), et ühiskond areneks?
Eesti ühiskonnas pole ammu ideede võitlust ollagi. Aeg ajalt tekkivad enam-vähem teravad arutelud, kuid puudutavad nad reeglina vähetähtsaid küsimusi. Võitlust aga pole ollagi. Tunnistust sellest annab see kergekäelisus, millega erakonna aktiivsed tegelased vahetavad poliitilisi erakondi, millistest on saanud oma ambitsioone ja materiaalseid huvisid rahuldada võimaldavad klannid.

Kaitsesime eesti keelt kogu nõukogude perioodi, kas kurtmisel, et eesti keel vajab ikka veel ka täna kaitset, on alust? Kuidas on teiste keelte ja nende kandjatega?
Minu arvates pole mõtet anda keelele mingit sakraalset tähendust. Ma valdan erinevas astmes kuut keelt ning praktikas olen veendunud, et iga keel on esmajärjekorras suhtlemise vahendiks. Siis juba kõik muu. Eesti keel ei ole Eesti riigi eksisteerimise tingimuseks. Vastupidi, Eesti riik on eesti keele säilimise garandiks. Ja siit tuleneb otsene sõltuvus: tugev Eesti — ka tugev vajadus eesti keele järele, Eesti nõrgenemisel ka eesti keele tähtsus paratamatult nõrgeneb.

Mida arvata mõnigatest arvamusavaldustest, et Eesti on kapseldunud ja kompleksides väike rahvusriik?
Probleemivabu riike pole olemas. Igas riigis on probleeme kuhjaga ning nad on terava kriitika aluseks. Riigi edukust mõõdetakse tekkivate probleemide ja vastuolude lahendamise efektiivsete mehhanismide olemasoluga. Eestis mehhanisme on, kuid nende efektiivsus jätab soovida.

On rahvastikuprotsessid administratiivselt suunatavad?
Etnilisi protsesse administratiivselt reguleerida ei saa. Nad arenevad objektiivsete seaduspärasuste alusel, mida kirjeldas Lev Gumiljov oma etnogeneesi teoorias.

Me oleme olnud väga tõsised ja võitluslikud Eesti iseseisvusest kõneledes. Kas meenub ka midagi, mis tänagi naeratuse näole toob, kas on midagi, mille meenutamisel kurvastad, mis nukrust tekitab?
Püüdsin ausalt midagi naljakat meelde tuletada, kuid ei tulnud midagi sellest välja. Kurb on see, et mitmed targad ja südametunnistusega inimesed – nii eestlased, kui ka muulased on jäänud Eesti avalikust ja riigielus välja, neid ei ole kaasa tõmmatud. Olen veendunud, et nende osalusel oleks elu meie riigis palju mõistlikum.

Kui veidi ajas edasi minna, siis Eesti liitumise kohta Euroopa Liiduga avaldati ka vastakaid arvamusi, nt, et liitumine nõrgendab meie positsiooni. Kuidas tagasivaates hinnata ka enda tollast positsiooni ja millised on mõtted täna, kuidas näeb välja tänane reaalsus?
Ma olen alati olnud ja olen ka täna eurointegratsiooni toetaja. Liikmesus Euroopa Liidus kui ka NATO-s – see on Eesti suur saavutus. On tarvis kainelt hinnata situatsiooni ja saada aru, et Eesti välispoliitiline potentsiaal on väga piiratud. Meil on rohkem võimalusi säilitada Eesti suveräänsus Euroliidus, kui sellest väljas. Euroopa Liidu nõrgenemine automaatselt suurendab Eesti autoritaarse Venemaa õigusetuks vasalliks muutumise ohtu. Kurbusega tuleb konstateerida, et Eestis on tegelasi ja poliitilisi jõude, kes teadlikult või rumalusest püüavad tegutseda just nimelt sellise võimaliku stsenaariumi huvides.

Kuidas hindad oma rolli Eestis läbi kõigi oma toimetamiste viimase 25 aasta jooksul?
Mulle tundub, et Eesti ühiskondlik-poliitilises elus jätsin ma tuntava jälje, eriti 1990-tel aastatel. Võinuks teha enam, kuid puudu jäi kas iseloomust või tahtest.

Kui oleks valida, siis millised 10 sündmust viimase 25 aasta jooksul hindad Eesti ühiskonnas olulisemaiks?
Rahvarinde tekkimine. 1991.aasta putši läbikukkumine. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. NSV Liidu lagunemine. Lennart Meri presidentiks valimine. Eestist Vene vägede väljaviimine. Eesti astumine Euroopa Liitu. Eesti astumine NATO-sse. Pronkssõduri Sõjaväekalmistule üleviimine. Euro käibele laskmine.