Missioon Phnom Penhis – 2 EST

Kambodža ei lase mind lahti

Meie maa

Hiiumaal elaval ajakirjanikul Oleg Samorodnil ilmus äsja raamat “Missioon Phnom Penhis”, milles ta kirjutab oma maailma muutvast kogemusest – kohtumisest Kambodžaga.

Kuidas Kambodža enda jaoks avastasite?

Kambodža ilmus minu ellu peaaegu juhuslikult. Pärast keskkooli lõpetamist asusin 1979. aastal õppima Moskva riiklikus rahvusvaheliste suhete instituudis (MGIMO). Valisin rahvusvaheliste suhete teaduskonna ida osakonna, sest ida meelitas mind juba lapsepõlvest. Maagiline, salapärane, muinasjutuline, lummav, ahvatlev, põnev, vaimustav, kauge ja kättesaamatu Aasia.

Ilmselt olin ma väga naiivne nõukogude koolipoiss. Kui oleksin olnud mõistlik noormees, ei oleks mulle kunagi tulnud pähe mõte proovida astuda MGIMO-sse, kuhu võeti vastu, nagu kõik rääkisid, ainult diplomaatide ja kõrgema nõukogude kommunistliku nomenklatuuri lapsi.

Õppimiseks pakuti valida kas khmeeri või laose keelt. Peaaegu alateadlikult, intuitiivselt valisin khmeeri keele. Kuue õpinguaasta jooksul õnnestus mul see eksootiline keel hästi omandada. Peale selle sain teada palju huvitavat Kambodža ajaloost ja kultuurist, khmeerlaste traditsioonidest ja kommetest. Ja ma ootasin kannatamatult kohtumist Kambodžaga.

Pärast instituudi lõpetamist suunati mind tööle NSV Liidu välisministeeriumi, kus mulle öeldi, et pean minema khmeeride pealinna Phnom Penhi. Pärast kolm aastat kestnud tööd Phnom Penhis tulin perekondlikel põhjustel elama Eestisse, aga Kambodža ei lasknud mind lahti. Muidugi mängib siin suurt rolli ka professionaalne huvi. Oma baashariduse järgi olen ma ikkagi orientalist, khmerist.

Kuid need kurikuulsad punased khmeerid?

Jah, juba palju aastaid ei anna mulle rahu “punased khmeerid”, kes aastatel 1975–1979 püüdsid ehitada Kambodžas “tõelist” kommunistlikku ühiskonda. Maailmas on “punased khmeerid” tuntud kui sadistid, kes tapsid palju süütuid inimesi.

Mina kirjutasin “punastest khmeeridest” juba kaks raamatut ja loodan kirjutada veel. Lendan üsna sageli Kambodžasse, kuid ma ei jää sinna pikemaks ajaks. Sõbrad küsivad, miks? Ma vastan, et, esiteks, ei ole veel õhtu, võib-olla kunagi jään. Aga teiseks, praegu ma eelistan armastada Kambodžat kaugelt, kuna nii on lihtsam säilitada mälus selle maa romantilist kuju.

Ma ei taha keskenduda sellele, mis mulle Kambodžas ei meeldi. Seda enam, et inimesed, kes tulevad Kambodžasse lühikeseks ajaks, märkavad harva tema tumedamat poolt. Lisaks on nn valget poolt Kambodžas muidugi rohkem.

Mis teid sinna tõmbab?

Kõigepealt, seal on säilinud tõelise Aasia vaim. See on vaim, mis väga hästi peidab end Bangkokis, Hongkongis, Tokyos ja teistes asiaatlikes metropolides. Muidugi, Phnom Penh meenutab samuti iga aastaga üha rohkem Bangkokki ning khmeeri mereäärne kuurort Sihanoukville vastab üha enam standardse Euroopa ja Ameerika turisti maitsele.

Kuid Kambodžas on jäänud veel väga palju kohti, kuhu turisti jalg harva jäljed jätab ja nüüd on need minu kõige lemmikumad kohad Kambodžas. Khmeerid, kes seal elavad, on teistsugused – sõbralikud, viisakad, siirad, uudishimulikud, targad, rõõmsameelsed, tundlikud…

Esmapilgul tundub, et khmeerid on mõnevõrra rumalad, lihtsameelsed ja asjatundmatud. See on pealiskaudne ja ekslik mulje. Kui sa hakkad rääkima khmeeriga igavestest küsimustest, heast ja kurjast, elu ja surma mõttest, siis ilmub su ette tark ja huvitatud vestluskaaslane.

Mulle tundub, et khmeeride elurütm on loomulikum kui meil, eurooplastel. Mõnikord mulle tundub, et khmeerid taipavad selles elus midagi sellist, mis meile ei ole enam arusaadav.